EKSITAJA (MISGUIDER) / 2017

Dead Man’s Skis / Tartu Art Hall / Vaal Gallery 

Minu töö uurib ja tõlgendab Uut Religiooni. Töö tunnistab eksitaja mõju meie igapäeva elus ning uurib avaliku ligipääsuga privaatset hõljuvat keskkonda.

“Mets jääb alati võõraks. Laias laastus jaguneb meie maailm koduringiks ja selleks, mis jääb sealt väljapoole. Kui koduringi kuulub kõik see, milles kehtivad tuttavad reeglid ja käitumistavad, siis sellest väljapoole jääv sisendab ebakindlust just tuttavate strateegiate kohaldumatuse tõttu. Seal on kerge eksida  nii nagu metsas.  Mütoloogilises maailmapildis on mets olnud võõras ja kultuuristatud maailmale vastanduv sfäär, pigem hirmutav kui kodune.” Aivar Jürgenson, Eksitaja Meelevallas EL 2010/3

See hunnik juhtmeid selles suspenseeritud keskkonnas ning siis see naturaalne ja päris, mis peaks sinna justkui sobituma. Lihtsam on võrrelda digitaalset reaalsega ja leida vigu viimases, kuna digitaalne on täiuslik. Täiuslik illusioon. Meelepete ideaalsest omandist, jah just sellest samast, mis tegelikult kellelegi ei kuulu. Kaasaja inimene kipub segi ajama, mis on avalik koht ja mis on koht avaliku ligipääsuga. Kas meil ei olegi privaatset kohta? Või peame seda püha paika, mis on ligipääsetav ja Oma kuidagi salaja hiilides otsima. Kas sellised paigad üldse enam eksisteerivad? Privaatsus, mida lubatakse on eksitus..ja eksitajad on kõik meie ümber. Nii pea kui sekkume, siseneme otsingusse, saavad ka meist endist eksitajad. Internet on seni kõige laiahaardelisem ja ulatuslikum järelvalve ja eksitus mehhanism. Aga miks? Sest keegi ei oma internetti nagu päris maad. See ei ole avalik aga ka privaatne ei ole, see on hõljuk, mis paneb meid tundma maaomanikena.. Tegelikult on see rendimaa ja ka viljad tassitakse arbitraalselt laiali. Kunstnik Jonathan Harris pakub välja, et internetist on saamas planetaarne meta-organism, kuid selle evolutsioon ja kujundamine selliseks, et me seda ka edaspidi asustada tahaksime on meie endi teha. Kas Interneti võrdlemine elus organimi või koguni metsaga on otsitud või on see tõesti sobilik metafoor kirjeldamaks lõõgastumis laigukest argipäevast, kuhu saab kaduda ja siis jälle leida tee oma igapäeva. Metsa müsteerium on romantiseeritud nii kui kõigi valikute heakskiit digimaailmas. Kunagi peeti ka internetti selleks argielust puhkamise keskkonnaks. Tänaseks oleme seadnud kahtluse alla isegi puu metsas kukkumise kui keegi ei olnud seda tunnistamas, me ei usu, et see metski seal oli. Metsahaldjatest on saanud kasutajad, juuserid, valvajad, tunnistajad ja jälgijad.. Selleks, et ekistaja sind eksiteele ei meelitaks pead sa olema nutikas orienteeruja. Kuid nagu Aivar Jürgenson oma essees Eksitaja Meelevallas sõnastab tuleb alati arvestada võimalusega, et punktist A punkti B liikudes võidakse valitud sihtkoha asemel kogemata sattuda hoopis teisale ning lisab, et vanarahvas tõlgendas seda kui inimese kokku sattumist ekistajaga. Eesti rahvatraditsioonis võis eksitaja tähendada nii teispoolset, konkreetses vormis kehastunud olendit kui ka mitteisikulist eksitavat jõudu või väge. Eksitajaga seostati kõige enam metsahaldjaid. Nad pidavat juhtima eksiteele neid, kes on üle astunud üldkehtivatest normidest või kellel on metsa või selle asukohaga kurjad kavatsused, kirjutab Jürgenson.

Portaal on avanenud, vaateplatvorm võtab korraga vastu isemoodi tundjaid..Kas sa oled Eksinud? Tahad Privaatseks minna?… ja sealt edasi hunnik juhtmeid, mille sees on elu..Proovi läbi minna, lase eksitada, ole ise eksitaja või ignoreeri, mille sisse sind on juhatatud. Meil on uus religioon, püüame mõista..

_____________________________________________________

“The exhibition addresses a topic that applies to everyone these days: how to describe the forest to digital rabbits. The selected artists form a network, a rhizome, in which all parts differ substantially: they work using a variety of means of expression, are a variety of ages, and possess antithetical life experiences. Each of them is involved in the forest’s magical aspects, but does so in his or her own way. Almost all the works have been made specially for this exhibition.

There exists a whole range of things that go far beyond a single person’s capability or comprehension.
There are things that cannot fit into a person’s field of vision: one must back up very far to approach them.
Or duck into a rabbit hole and create an extra dimension.
Must throw three-dimensional space like a curve ball through the drifts of time.
Must untie the mind’s knots.
Must step past, outside, and beside oneself.
Rhizomic resonance is an entirely suitable instrument for launching an extra dimension.
The result is a multimodal exhibition that stimulates synesthesia”.

-Peeter Laurits